Täna sain aru, et sa ei tee haiget. Haavadest on saanud armid, mis on kuivanud. Ei ole rohkem pisaraid,ei hirme, ei ootamist. Pole ainult head mälestused, vaid ka pettumused. Ja see, et elu ei ole nii ilus nagu maailma värvid vikerkaares. Ja mitte alati ei ole võit peamine. Mis olen, aga aja jooksul õppinud on see, et see mis tõotab paremat ei pruugi seda olla. Niiet teinekord katan kõrvad, kui miski tekitab taas lootust. Lasen oma liblikad vabaks. Et teha ruumi uute jaoks, kellegi teise liblikate jaoks.

Olen vist tugevam. Ma ei ole see mis olin ennem, ma olen parem versioon.

Ma hindan igat naeratust, iga minut, iga sekund aina rohkem oma elus.

Vead, õppetunnid- nii on mu elu.