Ööd valgustab lõkkeleek. Maa on kaetud justkui tumedate varjudega. Lõkkeleegid limpsavad vahelduvalt ööpimedust. Kuum ja kirglik öötants, kus leegid kord liituvad üheks ja siis taas eralduvad üksteisest kaugemale. Imetledes üksteist eemalt ning siis saades taaskord üheks. Lõke sütitab praksudes sädemeid. Just nii me tantsime meeletut elutantsu.

Teise inimese tundmaõppimiseks tuleb jõuda sisemusse. Nii enda kui teise omasse. Tuleb vaadata ja näha, tuleb tunda ja tunnetada, kanda ja kannatada, tuletada ja minetada. Kui suudad pugeda hinge, siis oledki saanud sisse. Talvel ongi hingepugemisaeg. Tahaks ju sooja ja turvalist kohta.

Kui sa oled kord haiget saanud, siis ka kardad lähedust. Sul on tunne, et kogu maailma inimesed ongi selle jaoks, et just sulle haiget teha. Aga ei ole ju. Sel ajal, kui sa peidad ennast, ehitad üha suuremaid müüre enda ümber, võid jääda ilma sellest inimesest, kes sind tõeliselt armastab. Kõikide sinu heade ja halbade külgedega. Ära peida ennast. Mis sellest, et sa said haiget. Mis sellest, et sul on tunne, et ei iial enam.

Tahan, et sa ütleksid mulle kallis, armas.
Et sa suudleksid mind nii kirglikult, et maapind kaob mu jalge alt.
Tahan, et sa hoiaksid mind nii oma embuses, nagu ei tahaks enam kunagi lahti lasta.
Palun ära valeta mulle kunagi, ega peta mind iial.
Pühi ära mu pisarad ning ära kunagi ole nende tekkimise põhjustajaks.
Ära iial karda näidata mulle oma tundeid.
Hooli minust tõeliselt ja armasta sügavalt südamest.

Lennutaks su poole põleva komeedi ja sülgaks tuld nagu draakon

Jah, ma võiksin seda ju teha.

Meil kõigil on olnud elus kahtlusi ja kõhklusi mis ajavad segadusse. Sageli teeme haiget ka neile, kes meie kõhklustes üldse süüdigi pole. Jah, meil on neist kahju ja me palume andeks ning loodame südamest et nad meile ka sisimas andeks annavad. Kinnitust, et nad seda ka teevad kahjuks ei saa anda keegi. Ainult sõnad...

Kuid kallis ei ole mitte see, kelleni ulatub käsi, vaid kelle poole kisub süda. Üheöö liblikaid võib kaasa haarata igast ööst. Ei lisa midagi... ehk mõistate ise!

Õpi tegema siis kui ei taha 
ja leppima siis kui ei saa.
Õpi nägema siis kui on pime
ja kuulma, ning kuulama ka.
Õpi naerma siis kui on valus
ja uskuma siis kui ei tea.
Õpi andma kui keegi ei palu
ja minema siis kui ei pea.
Õpi jätkama valitud radu
ja vabanda kui sa teed vea.
Õpi olema nii,et on rahu
ja elama nii,et on hea.

peace

Astudes üksi mööda lumist teed, silme ees sinu naeratus ja armunud pilk millega sa mind ikka ja alati vaatasid.  Võibolla vaatad kedagi teist nüüd sama näoga ega kujuta ettegi et mina seda pilku oma mõtteist ära ei saa. Tunnen keelel mõrudat maiku, see tuleb alati kaasa pisaratega mis mööda mu põski alla juba veerevad ja kuidagi seisma ei taha jääda. 

Kogun end siis taas ja surun käed rusikasse mantli taskusse. Peab ju olema viis kuidas see nägu endast kustutada, pesemine ei aita - olen seda juba korduvalt katsetanud. 

Keerlen mälestuste karusellis, silme ees reisid, väljasõidud ja iga väiksem koos viibimine. Ja see karusell ei peatu, ta läheb aina kiiremaks, kiiremaks. Ajades mul pea ringi käima. Kas ka sina tunned seda?  Vaevalt.

Trambin jalgu, karjun... kuid mis see aitab? Midagi.

Just kui olin kord

Vahel on nii kerge saata pikalt, lihtsalt tõugata eemale ja öelda halvasti. Kui aga siis mõne aja möödudes taipad, et olid teinud valesti ja kõik mis oli pole enam endine saad aru, et oled teinud valesti. Kui kerge on öelda ja kui raske öeldud sõnu taas kokku korjata. Vahel isegi võimatu.
Mõni lause, vihahoog või halb kompliment jääb alatiseks hinge kriipima ja miski pole enam selline nagu ennem.
Miks siis, aga lajatab see kõik siis alles reaalsusena näkku kui tunned on lootus selle parandamiseks on võimatu?
Miks märkame alles siis kui abipaluja, ootaja, on juba lakanud ootamast? Lakanud lootmast, et sa kord tuled ja kõik taas korda teed või annad võimaluse selle heastamiseks.
Miks sageli lõikame enda elust just need, kes meile on kõige paremad mälestused kinkinud? Kinkinud hetked kui oled end tõesti tundnud õnnelikuna, võibolla ka armastatuna.
Kas tõesti on mõnel sõnal nii suur jõud, et see hetkega purustada... Kaotada lootus, visata minema?
Või miks me laseme sellel kõigel endale nii hinge pugeda? Kas poleks kergem kogeda kõiki emotsioone pindmiselt? Mitte kurvastada nii sügavalt, armastada nii leegitsevalt, rõõmustada nii suurelt või solvuda nii südamepõhjast? Sageli ütleme nende kohta "tuimad, tundetud".
Miks armastame me päikest mitte kuud? Miks sooja, mitte külma? Miks sageli püüame näida külmadena kui sisimas leegitseme?
Miks tunnen end sisimas midagi nii pigistavat, kuid hetkel kui on kõige tugevam haare olen ma taas üksi oma toas, vaibal võitlemas iseendaga?

Mitu korda olen ma seda endalt küsinud? Miks selline elu?
Mu elutee ei ole täis lilli, vaid on kaetud ka kividega, mille taha komistada ja kukkuda. Püstitõusta ja õppida.
Mu elu võib lõppeda täna, homme. Siis kui on aeg viimaseks hingetõmbeks.
Mu elus ei ole päevad, mida üle elada vaid unistusi täis päevad mille poole püüelda.
Mu elu on täis pisaraid, mida vabastan endast üksi ja naeru mida jagan teistega.
Mu elu on ebakindlus, illusioon ja võitlus.
Mu elu on raamat, mille autoriks olen graveerinud oma nime kaanele.
Mu elu on täis valikuid, mille teen ma ise.
Ma elan oma elu kartmata mida sa ütled. Püüan olla parem versioon iseendast ja hoolida neist kes minust hoolivad.

Tänavad on nii ilusad valged. Naudin seda vaikust ja rahu, mis minusse alati esimese lumega voolab. Aeg justkui peatub ning pilk jäätub aknast välja vaatama. Olen vist hakanud aastatega talve armastama. Tema külmust, ilu ning karmust. Lumised metsa alused ja iseenda seltskond, jala all krudisemas lumi. Selles ilus peituv karmus, mida kogeme siis kui oleme endasse liiga palju talve lubanud.

Jahedad hommikud, kuuma kohvi seltsis ja soojad sussid. Õhtuti soe vann, küünaldega, hiljem auramas soe ingveri,sidruni tee. Need on mu lemmikud!! ♥

Lõhnab sügise järgele.
Kuidagi ebatavaliselt kurb, sõbralik ja samas ilus. 
- A. Tšehhov

Öö on alati puhtam kui päev. Parim aeg mõtlemiseks, armastamiseks ja unistamiseks.  Öösel on kõik palju intensiivsem, palju õigem. Päeval öeldud sõnade kaja võtab öösel teistsuguse- uuema ja sügavama tähenduse. Öösel on aega, kui peatub aeg, et mõtiskleda. Öös on asju....

"I want you to hold my hand while we grocery shop. I want you to play with my hair while we watch our favorite tv shows. I want you to kiss me in the middle of my sentence because you wanted to taste my words. I want you to rub my back as we fall asleep. I want you to play my favorite song when I look sad. I want you to do these things without having to think about them. Do them because you love me."

Hakkan aina rohkem mõistma seda kui hulluks võib ajada inimese vaikus. Lihtsalt selline kisendav vaikus, millele sa tead et on järgnemas midagi, kuid mis?
Seistes paigal ja tundes karjuvat vaikust kõrvus. Soov edasi astuda on suur, kuid iga tagasilöök on kõrvetav ja sunnib samasse maha istuma-taganema.
Kus on tee, mis on õige? Eksisteerib see üldse või pean läbima kõrvetava tee jõudes armidega sihtpunkti kus kõik tundub nii hea.