"I wonder how biology can explain the physical pain you feel in your chest when all you want to do is be with someone."

Igast haavast jääb arm. Igal armil on rääkida oma lugu. Lugu mis räägib, et ma jäin ellu ja suutsin oma eluga edasi minna. Vahel me toibume neist armidest kauem, kuid seda paremini me sellest õpime ja uuesti sama viga ei korda.

Lihtsalt selle nimel, et tunda seda hetke mille sa minus tekitad? Lihtsalt selle nimel olen ma valmis riskima, et mingi hetk olen ma taas oma kodus, põrandal ja nutan endast välja kõike... Neid nii häid tundeid, mis kestsid vaid viivuks. Peaksin ju ütlema endale, et jookse! kuid ma jään. Tahan olla isehakanud maailmaparandaja. Tahaks võtta sul käest ja lihtsalt viia eemale sellest halvast. Ei, ma ei taha sind muuta. Tahan vaid sinus seda positiivsust näha. Tean, et see on olemas. Kõigis meis!
Ma ei ole näinud sind kunagi naeratamas. See on veider. Ei ole seda kunagi kellegi juures täheldanud. Tahaks teada, kas see naeratus on sama lummav kui see salapära millega sa ilmusid.
Su tõsine olek ja leegitsev sisu on müstika.

Kas sa mäetad, siis su juurde tulen läbi sügise või lumemarjamaa?

Sest et mõnikord ma komistan ning mõnikord ma kukun, kuid senikaua kui mul hing on sees- tõusen ikka üles. Nii ütlevad laulusõnad- võibolla peitubki nendes sõnades inimeseks olemise valem. Ühe õige on teise vale, ühe hea on teise halb, iga eksimusega võidame rohkem kui kaotame, isegi kui neist jäävad armid mis mittekunagi ei kao.

Tähed kui hõbe

Mäletad kui vaatasime koos öösel katusel tähti? Me olime natukene ülemeelikus tujus ning mäletan,et nägime tähtigi taevas topelt. Panime neile enda nimed ning soovisime, et nad kunagi ei langeks. Tahtsime, et nad meid juhiksid ja meile säraksid. See hetk jääb mulle vist igaveseks meelde. Nii lihtne, nii eriline, nii südames.

"You are most powerful when you are most silent. People never expect silence. They expect words, motion, defense, offense, back and forth. They expect to leap into the fray. They are ready, fists up, words hanging leaping from their mouths. Silence? No."

Loving you was like a dream. I didnt realize it wasn´t real.

Tavaliselt paneme punkti lause lõppu. Punkt ilmestab ka meie igapäevaelu. Vahel paneme punkti liiga vara, vahel jätame selle tahtlikult panemata. Lootes et lõpuni on veel aega. Püüdes justkui seda kõike venitada.
Punkti paneme lõppu kui lõpetame lause või kogu loo. Võimalik on vaid jätkata siis kui paneme lõppu ps- peale selle. Vahel tahaks et sa oleksid ikka siin, kuid siis tean et see on võimatu. Lõpema peaks igasugune kontakt, kuna kuni on vähemgi kontakt ei ole meie suhe sinuga lõppenud. Kuniks on lõppenud igasugune kontakt on läbi ka meie lugu ning punkt on omal kohal- lause lõpus.
PS.