Sunday, 18 June 2017

Astun välja toast, kus tunnen et õhk on taas nii paks et võiks lõigata noaga. Mis ajast see selliseks muutus ei oska ma öelda. Lihtsalt tunnen kuidas see mind lämmatab. Väljas on nii palju õhku, isegi kerge tuuleiil liigutab mu juukseid. Siin on hea ning tunnen kuidas mu pea selgeneb. Tahan sinna kaugele silmapiiri taha. Lihtsalt olla ja hingata ning üldse mitte mõelda. Naudin seda stabiilset rahu ning iseenda seltskonda. Olen seda hirmutavalt palju armastama hakanud.
Vaatan kaugusse ning lendan kuskil mujal oma mõtteis, kuni sa tuled, võtad mul ümbert kinni ning küsid miks oled nii eemal?


Ma tahan, et sa lendaksid. Tahan näha kui kõrge on su lend. Tahan, et sa näeksid kõike mida silmad suudavad sel teel hoomata. Tahan, et sa näeksid kõike seda mida maal viibides ei märka. Kaugelt tundub kõik palju selgem ja terviklikum. Tahan, et sa jutustaksid mulle mida sa oma lennul nägid ning tunnetasid. Kas seal on kõik teisiti ? Õhk vabastab ning annab uut hingamist. Ma ei hoia sind kinni vaid annan sulle tuult tiibadesse. Viskan su õhku nagu pääsukese, et kõrge oleks su lend. Iga hing läheb sinna kus tunneb end kõige paremini. Vajad sa selleks kauget paika või kodumaandumis rada peale pikka reisi? Tunnen, et sa vajad seda. Hinga sisse ja välja seda joovastust ning loo endale tiivad. Kallis, lenda!


Saturday, 17 June 2017

Elul on meile nii palju õpetada ning neid õpetusi saame me terve elu praktiseerida ja lihvida. Esmalt ei pruugi kõik nii hästi välja kukkuda, kuid mida rohkem me harjutame seda paremaks me muutume. Nii on kõigega. Väiksena omandasime eluks vajalikud oskused, täiskasvanuna peame tegelema enda sisemise rahu ja enese arendamisega. Me suudame ise oma mõtteid juhtida ja enda tundeid ning emotsioone talitseda. Vahel tundub see väga keeruline, kuid endale teadvustades ning hetkeks sisse-välja hingates suudame me end talitseda.
Olen hakanud aina rohkem ja rohkem enda käitumist analüüsima, enda tundeid kontrollima, ennast kõrvalt nägema ning ma võin ausalt öelda, et tunnen ennast palju õnnelikumana. Ma suudan ennast tabada ülemõtlemas ning siis sellele ka kiirelt lõpu teha. Olen hakanud enda käitumist analüüsima ning suunama- et ei teeks asju hetke emotsioonist. Nagu kasvataks end ise- võibolla on see täiskasvanuks saamise märk, aga tunnen end palju küpsemana. Tunnen, et mu tujud ei juhi mind, vaid mina neid. Oman enesevalitsust paremini ning olen muutunud tasakaalukamas. Püüan endaga saada läbi, mitte enda vastu sõdida. Samuti püüan analüüsida teisi ning otsida käitumistele põhjendusi. Usun, et inimesed ei muutu kunagi ning nende veidrustega tuleb kas leppida või lahkuda. Ma kas lepin sellega, mida muidu ei tahaks aksepteerida või lahkun. Valik on meil kõigil. Tülid ei muuda, vaid eraldavad inimesi üksteisest.

Sunday, 4 June 2017

Iga päev õpime me ennast paremini tundma. Näeme endid erinevates olukordades ja võibolla sageli üllatume isegi, milline on meie käitumine mõnes olukorras. Eriti analüüsime me oma käitumist hiljem, ning püüame siis arusaada mis võis meis sellist reaktsiooni esile kutsuda. Kas oli see oskamatus olukorraga toime tulla või hirm ? Hirm jääda rumalaks? Hirm saada haiget? Kõike võib olla. Inimesed on erinevad ja iial ei või teada mis või milline tegevus võib teist riivata või panna käituma nii, et ta ennast isegi ära ei tunne? Kuid isegi kui see olukord tuleb ette- võib see teha haiget või ajada segadusse, kuid ometigi näeme me ennast erinevates olukordades ning võibolla õpime sellest ning oskame teinekord paremini iseendaga toime tulla. Me ju õpime kogu elu ning eksimine on inimlik.
Mind on viimaselajal pannud mõtlema suhte olemus. Mis see siis on ? Kahe inimese koos olemine ja selle liidu nautimine? Ja, tõsi. Öeldakse, aga et "ainult tunnetest ei piisa". Tõsi. Suhe on suur töö- enda, teise ja suhtega. Ehitama, lihvima ja siis veel kaitsma tugevamate tuulte eest. Täielik omaette teadus ning mitte keegi ei ole selles meister. Ei ole loodud ühtegi raamatut, kus saaks ajada näpuga järge, et mis läks valesti? Mismoodi seda parandada? Mismoodi käitub ta selles olukorras? Mis talle meeldiks et oleks teisiti? Jne jne... lihtsalt puudub see kasutusjuhend, mis võiks ju suhtega kaasa tulla. Aga võibolla just sellepärast ongi see meie jaoks nii põnev, ettekirjutamata. Iga suhe on omamoodi lugu ja lugusid on erinevaid. On õnnelike lugusid, on draamasid, on pööraseid uskumatuid lugusid, keerulisi lugusid ning milline on hetkel sinu lugu või milline on selle loo lõpp ei tea meist kunagi keegi ette.

Friday, 2 June 2017

Lõpuks on ainult kolm asja tähtsad:
Kui palju sa armastasid,
kui leebelt sa elasid
ja kui tänulikult sa lasid minna asjadel,
mis ei olnud mõeldud sinu jaoks.
Avan oma profiili, valin seal settings ja otsin välja koha kus on pandud linnukene sinu, kui minu A ja O kohapeale. Inimese jaoks peaks ikka olema kõige olulisem tema ise. Ei saa olla, et keegi on nii oluline, et kõik muu justkui polekski enam oluline. Eemaldan linnukese, ning asetan end esikohale. Sinu nime ette panen aga linnukene kui üks kallimatest inimestest mu elus. Jah, nii on see kõik mõeldav ning ei näri nii seest kui ei tea sinust midagi. Elame kõik oma elu. Nii hästi või halvasti kui vähegi oskame. Oluline, et oleme oma elus ise ju õnnelikud. Oleme kõik oma elu kangelased ja õnne sepad.

Saturday, 27 May 2017

Öeldakse, et inimene näeb ikka seda mida näha soovib. Hirm ja ebakindlus on nagu parimad sõbrad, kes on teineteisele toeks ja täidavad su hinge kahtluste ja murega. Ning ennem kui arugi saad näed seda mida need kaks sulle näidata tahavad. On see tõesti see, mida sa ise ka näha soovid.? Vaevalt küll.

Monday, 22 May 2017

Armastad mind aeglaselt, sest see on parim viis nautida.
Armastad mind hulluks nagu armuksid minusse iga hetk aina uuesti.
Ármume korraks, sest nii võin salvestada kõige kirglikuma suudluse.
Ármume irooniliselt, sest see on elu, täiesti absurdne.
Armastame ilma agasid kaasamata, sest me ei vaja neid.
Armastad mind magusalt, sest mitte ükski maailma maitseaine ei suuda seda magusust asendada.
Armasta mind - see ei maksa midagi, kuid võtab aega.

Monday, 15 May 2017

Istun pargis pingil ning vaatan mööduvat vanapaari. Nende silmist kumab nii paljut, kuid nende liigutused on aeglased ja tasakaalukad. Neil ei ole kuskile kiiret ning nad naudivad igat hetke koos. Nad oleksidki nagu üksteise jaoks loodud. Sageli meenutavad mulle sellised vanapaarid nagu sugulasi, sest et nad justkui oleksidki siin elus koos olemiseks loodud. Ei usuksi, et ka neil on olnud see armumine ja üksteise leidmine. Istund siin pingil ning mõtlen mis on see mis on hoidnud neid nii kaua koos ? Tunnen kadedust, kuid samas ka suurt rõõmu neid vaadates. Käestkinni jalutav vanapaar paneb mu südame heldima ning ma tõusen ning jalutan edasi mere äärde. Tavaliselt tunnen ma kevadel seda külma tuult alati mereääres, kuid täna on teisiti. Täna on soe ning ma naudin iseenda seltskonda. Peatun ning vaatan sillerdavat merd ja üksteist tagaajavaid koeri vee ääres. Kõik on nii ilus ning ma ootan suve. Ootan soojust ning tahan, et see soojus mind endaga kaasa haaraks ning tooks mu näole naeratuse. Palun värvi mu põsed punaseks ja too hinge rahu.
Mõned mõtted, mis panid mind mõtlema: 

Armu sellesse, kes valib sinu sama kindlalt nagu sina valid tema. Ole inimesega, kes aitab sind raskustes, kes võitleb sinuga koos ühise elu nimel, kui elu kisub keeruliseks ja ebamugavaks.
Armu sellesse, kes näeb sinus toimuvat segadust ja sõda ja mitte ainult ei otsusta jääda, vaid valib sinu kõrval seismise ning aitab sul võidelda. Püüa leida keegi, kes imetleb sinus laiuvat pimedust ning võtab omaks sinu valguse; keegi, kes soovib olla sinu jaoks parim isegi siis, kui sa ise ei suuda anda endast parimat; keegi, kes meenutab kõiki su tugevusi, kui tunned end nõrkemas.
Armu sellesse, kes ei jäta sulle tunnet nagu sind oleks raske armastada. Kingi oma süda sellele, kes ei pea sind sügavate tunnete tundmise pärast nõrgaks. Leia see, kes jumaldab sinu pehmust ja õrnust ning võitleb, et sind kalgistunud maailmas kaitsta.
Armu sellesse, kes esitab sulle väljakutseid, kes inspireerib sind mõtlema ja tundma. Armu sellesse, kes äratab sinus ürgsust; keegi, kellega kasvab su vaim sama palju kui süda.
Armu sellesse, kes austab sinus toimuvaid muutusi, mõistes, et need tähendavad sinu kasvu. Pühenda end inimesele, kes imetleb sinu õitsemist, kes armastab sind mitte ainult sellepärast, kes sa oled, vaid ühtlasi ka sellepärast, kelleks sul on potentsiaal saada.
Palun, ära kunagi lepi vähemaga! Oota. Õpi enese kohta, proovi elu ja võitle oma südame eest. Märka ennast, hoolitse oma soovide eest, avasta oma vajadusi. Sest kui õige aeg saabub, armud sa sellesse, kes hindab kõike, mille eest sa seisad, kes täiendab sind viisil, mida sa ei osanud ettegi kujutada. Kui aeg on õige, siis armastus, mille vääriline sa oled alati olnud, tõuseb su elus õitsele ning viimaks, viimaks mõistad, miks sa pidid nii kaua ootama.

Thursday, 11 May 2017

Ütle mulle, et me oleme kindlad selles. Et me püüame, mis ka ei juhtuks ega anna alla, ei jookse minema ega löö käega. Ütle, et sinu naeratus on siiras kui me oleme koos. Ütle, et sa naerad südamest ning unustad minuga lollitades kõik ümbritseva ega panetähelegi kui tobedad me vahel teistele paista võime. Ütle, et sinu tunded on sama sügavad ning sa ei taha neist loobuda sest et armastad mind nii palju. Ütle, et meie õnn sõltub ainult meist ning me ei lase kedagi selle juurde. Ma tahan olla siin ja oodata sind kuni sa tuled ja paned käed ümber minu ning ütled et sa ei jäta mind iial enam üksi. Kallista mind ja tekita minus turvatunne, samamoodi nagu sa seda alati teed. Lihtsalt ole minuga ja ära jäta mind üksi.

Tuesday, 9 May 2017

Aeg paneb meid proovile

Üks müks ja kõik on peapeale pööratud. Tunnete virrvarr, segaduse ummikud ja sassis mõtted. Justkui mina ei tohikski olla üdini õnnelik, et alati tuleb kuskilt mingi löök, mis lööb justkui jalad alt ning kõike tuleb uuesti hakata ehitama. Isegi vundament paistab kannatada saanud. Ja siin ei aita ei pisarad ega mitmed üksikud tunnid oma mõtetega. Keegi võiks tulla ja panna mulle sülle lahendused...loogilised seletused kogu olukorrale.
Ööd on juba soojemad ja valgemad. Sa ju tead seda tunnet kui mitte miski ei tee mulle rõõmu ning siis sa siiski suudad mu panna naeratama ning sama osavalt oskad sa minus tekitada tunnet et kõik on siin maailmas tühine ning kuidas ühe hetkega kaob mu jalge alt maa ning ma kukun justkui musta auku...
Tahan lihtsalt et aeg kannaks, sind , mind , meid ja pole oluline kas on öö või päev.
Miks ma pean kõike tegema nii hinge ja armastusega? Kas vahel ei saaks jätta tundeid ja armastust eemale ning teha asju ainult mõistusega?

Sunday, 23 April 2017

"Don’t do anything by half. If you love someone, love them with all your soul. When you go to work, work your ass off. When you hate someone, hate them until it hurts. "

Friday, 14 April 2017

Kõik on ümberringi haaratud muutustest, ainult tähed siin on samad. Mul on hea nendest kinni hoida. Mul on selline tunne, et vähemalt sel viisil jään ma endale truuks. Sa ei pea mulle vastama. Ma usun, et nii on isegi parem, kui sa seda ei tee. Meie ühine rong on sõidus. Ma istun ühe täiesti uue vaguni pimedavõitu kupees ja üritan kõigepealt üldse orienteeruda. Pole aimugi, kuhu rong sõidab, peatused pole veel plaanile kantud, isegi suund on õige ebamäärane. Kui vaatan läbi väikese tuhmi klaasiga akna mööduvat maastikku, siis tahaks sulle aeg-ajalt meelsasti teada anda, kas ma näen kedagi tuttavat või mis seal olla võiks. Kas nii sobib? Ma tean, et minu impressioonid on sinu juures hästi hoitud.
Aknast välja vaadates näen ma lund. Soojalt riidesse, talv hakkab väidetavalt taas tulema. Külm tõmbetuul teeb kaela kangeks ja vaatevälja väikeseks. Nähakse vaid otse ette arvatava sihtpunkti poole, aga mitte kõrvale, kus leiavad aset silmapilgud, mille pärast tasub sõitu ette võtta.

Wednesday, 5 April 2017

"Sometimes when I look at you, I feel I’m gazing at a distant star. It’s dazzling, but the light is from tens of thousands of years ago. Maybe the star doesn’t even exist any more. Yet sometimes that light seems more real to me than anything."

Friday, 24 February 2017

Lumi on nii külm, et meenutab vahel sind. Külm ja karge, mis puudutab mu sooja ihu ning tekitab kerget külmavärinat. Jäine leek mis sütitab mind alati kui vaatan su silmadesse. Tunnen, et upun neisse alatihti, kuid see ei ole selline uppumine nagu titanic. See on uppumine kuhu tahakski vahel ära kaduda. Neil hetkedel tunnen end turvaliselt, sest olen sinuga kuskil eemal. Kuskil kuhu keegi teine ei oska leida teed. Siis tean et kuulud vaid mulle ega kao. Uneledes leian end kaldale uhutuna, tagasi reaalsuses ja igapäeva rutiinis. Lõpp, eesriie.