Sunday, 10 September 2017

Armastuse kohta öeldakse, et see olla tingimusteta. Kui öelda, et armastad kedagi mingitel tingimustel, siis nagu polekski see armastus. Kõlab loogiliselt, aga kui ühel päeval midagi olulist su armastatu juures muutub ? Kui juhtub midagi sellist millega sa pole osanud arvestada ja mis mõjutab su tundeid teise inimese vastu? See võib olla mis iganes... Näiteks abiellud 60 kilose naisega aga mõne aasta pärast on su kõrval 100 kilo naise ilu või elad koos mehega, kelle kõrval oled end turvaliselt tundnud aga siis saad teada et ta on kasiinos kõik teie säästud maha mänginud. Oled endaarust leidnud kaasa, kes peab truudust sama oluliseks kui sina aga ühel päeval selgub et ta on sind mitu korda petnud.
Kui armastus oleks leping, kas selles kirjapandud tingimuste oluline muutmine üheltpoolt tähendab, et teine on armastanud tingimustega ehk siis kui sa pettusega olgu see siis missugune tahes leppida ei kavatse - kas see tähendab, et sa ei olegi siis kunagi teist inimest päriselt armastanud ?

Friday, 1 September 2017






Ma ei armasta teda sellepärast, et ta tantsib nagu ingel vaid  sellepärast, et tema nime kõla paneb vaikima minu deemonid.

Friday, 18 August 2017

Hommikud on alati helged nagu hommikuhelbed. Tunnen magamistoas kohvi lõhna. See oled sina, kes sa jalutad magamistoa poole valmis aurava kohviga. Need hommikud on mu lemmikud. 
Tipin vaikselt oma öösärgis rõdu poole. Uudistan ilma ja alustan päeva rõõmsa tujuga. Sa järgned mulle justkui teades, kuidas mulle meeldivad su ootamatud kallistused. 
Võiksime ju nii seista seal tunde. Lihtsalt olla hetkes ja mõelda mida toob tulevik, kuid me ei tee seda kuna elus on olulised hetked.

Thursday, 10 August 2017

Tahan et sa võtaksid mind oma kaissu. Ütleksid et armastus hiilib öösel me ümber ja ei laseks mind iial lahti. Lihtsalt tunda su hingamist enda kohal ja suudlusi oma otsmikul.
Näen varje kuu valguses, miks ei saa sõba ma silmale? Miks sa oled unenäo kaugusel? Nii kaugel, kuid samas nii lähedal. Võiksin ju paluda sul jääda, kuid tean et see pole võimalik. Sa oled juba läinud, minujaoks sind enam ei ole. Sa oled end juba ära lubanud ja meie lugu on läbi. Jah, läbi.
Vihm räägib ladina keelt ja ma tantsin temaga. Tantsin, sest olen purjus ega taju piire. Ma unustan need hetkeks, sest et mul on õigus seda teha. Unustada hetkeks ja olla lihtsalt. Iseendaga.

Sunday, 6 August 2017

Augustikuu vihm kastab mind märjaks. Sellest pole midagi, kuna peagi on päike taas väljas. Päike tuleb alati peale vihma, tõus alati peale mõõna. Heietan peas mõtteid - iga inimene tuleb meie ellu teatud põhjusega ja lahkub kui enam midagi anda pole. See on tõesti nii. Iga päev tunnen seda aina enam ja enam. Läbi erinevate inimest kogeme erinevaid olukordi ja iga olukord muudab meid tugevamaks. Kogemus loob meile soovi uuesti kogeda või hoida eemale kogetust. On neid kes tulevad ja jäävad- nagu inglid, kes alati on toeks ja olemas. On ka neid kes tulevad, õpetavad ja lahkuvad. Vahel teeb nende lahkumine haiget ja vahel teevad nad ise nii palju haiget et soovid, et ta oleks varem lahkunud. Vahel jäävad nad aga kummitama- sa koged valu mitmeid kordi ennem kui mõistad ning ta ise ära ajad.
Kui sageli tahaks anda oma ihadele järele nagu kaks buliimikut, sest kirg haarab mõistuse.
Armastada südamepöörituseni, suruda sind ülitugevasti enda embusse, öelda teineteisele ridamisi armusõnu, nagu iga järgmine suits süüdatakse eelmisega, et olla lõpuks küllastunud, lõplikult.

Ilm on tusane ja mina ka.