Ööd valgustab lõkkeleek. Maa on kaetud justkui tumedate varjudega. Lõkkeleegid limpsavad vahelduvalt ööpimedust. Kuum ja kirglik öötants, kus leegid kord liituvad üheks ja siis taas eralduvad üksteisest kaugemale. Imetledes üksteist eemalt ning siis saades taaskord üheks. Lõke sütitab praksudes sädemeid. Just nii me tantsime meeletut elutantsu.

Teise inimese tundmaõppimiseks tuleb jõuda sisemusse. Nii enda kui teise omasse. Tuleb vaadata ja näha, tuleb tunda ja tunnetada, kanda ja kannatada, tuletada ja minetada. Kui suudad pugeda hinge, siis oledki saanud sisse. Talvel ongi hingepugemisaeg. Tahaks ju sooja ja turvalist kohta.

Kui sa oled kord haiget saanud, siis ka kardad lähedust. Sul on tunne, et kogu maailma inimesed ongi selle jaoks, et just sulle haiget teha. Aga ei ole ju. Sel ajal, kui sa peidad ennast, ehitad üha suuremaid müüre enda ümber, võid jääda ilma sellest inimesest, kes sind tõeliselt armastab. Kõikide sinu heade ja halbade külgedega. Ära peida ennast. Mis sellest, et sa said haiget. Mis sellest, et sul on tunne, et ei iial enam.

Tahan, et sa ütleksid mulle kallis, armas.
Et sa suudleksid mind nii kirglikult, et maapind kaob mu jalge alt.
Tahan, et sa hoiaksid mind nii oma embuses, nagu ei tahaks enam kunagi lahti lasta.
Palun ära valeta mulle kunagi, ega peta mind iial.
Pühi ära mu pisarad ning ära kunagi ole nende tekkimise põhjustajaks.
Ära iial karda näidata mulle oma tundeid.
Hooli minust tõeliselt ja armasta sügavalt südamest.

Lennutaks su poole põleva komeedi ja sülgaks tuld nagu draakon

Jah, ma võiksin seda ju teha.

Meil kõigil on olnud elus kahtlusi ja kõhklusi mis ajavad segadusse. Sageli teeme haiget ka neile, kes meie kõhklustes üldse süüdigi pole. Jah, meil on neist kahju ja me palume andeks ning loodame südamest et nad meile ka sisimas andeks annavad. Kinnitust, et nad seda ka teevad kahjuks ei saa anda keegi. Ainult sõnad...

Kuid kallis ei ole mitte see, kelleni ulatub käsi, vaid kelle poole kisub süda. Üheöö liblikaid võib kaasa haarata igast ööst. Ei lisa midagi... ehk mõistate ise!

Õpi tegema siis kui ei taha 
ja leppima siis kui ei saa.
Õpi nägema siis kui on pime
ja kuulma, ning kuulama ka.
Õpi naerma siis kui on valus
ja uskuma siis kui ei tea.
Õpi andma kui keegi ei palu
ja minema siis kui ei pea.
Õpi jätkama valitud radu
ja vabanda kui sa teed vea.
Õpi olema nii,et on rahu
ja elama nii,et on hea.

peace

Astudes üksi mööda lumist teed, silme ees sinu naeratus ja armunud pilk millega sa mind ikka ja alati vaatasid.  Võibolla vaatad kedagi teist nüüd sama näoga ega kujuta ettegi et mina seda pilku oma mõtteist ära ei saa. Tunnen keelel mõrudat maiku, see tuleb alati kaasa pisaratega mis mööda mu põski alla juba veerevad ja kuidagi seisma ei taha jääda. 

Kogun end siis taas ja surun käed rusikasse mantli taskusse. Peab ju olema viis kuidas see nägu endast kustutada, pesemine ei aita - olen seda juba korduvalt katsetanud. 

Keerlen mälestuste karusellis, silme ees reisid, väljasõidud ja iga väiksem koos viibimine. Ja see karusell ei peatu, ta läheb aina kiiremaks, kiiremaks. Ajades mul pea ringi käima. Kas ka sina tunned seda?  Vaevalt.

Trambin jalgu, karjun... kuid mis see aitab? Midagi.