Su sõnad nii mesimagusalt paitavad mu kõrvu, mu südant, mu hinge. Vaikselt võbeleb varjukuju. See südames sillerdav unistus. Pimedalt pilkav pillerkaar.Enesearmastuse vili. Su sõnad nii karjuvalt, kiskuvalt kraapimas mu kõrvu, mu südant, mu hinge. Vihmana vaibuv vallatus. See südant sikutav unelm. Pähe pekslev parandus. Ent ühtäkki katki rebib, sureb.

We waited and waited. All of us. Didn’t the shrink know that waiting was one of the things that drove people crazy? People waited all their lives. They waited to live, they waited to die. They waited in line to buy toilet paper. They waited in line for money. And if they didn’t have any money they waited in longer lines. You waited to go to sleep and then you waited to awaken. You waited to get married and you waited to get divorced. You waited for it to rain, you waited for it to stop. You waited to eat and then you waited to eat again. You waited in a shrink’s office with a bunch of psychos and you wondered if you were one.

Kas sa oled kunagi mõelnud,et annaksid oma vabaduse, et saada seda mida sa kõige rohkem tahad?kas sa oled kunagi mõelnud, et miks ma seda kõike teen?kas sa oled kunagi teinud midagi, teades, et sa teeksid selle asemel midagi muud ja sa ei teagi miks sa seda siis ei tee?kas sa oled kunagi leidnud end ümisemas viisi, mida ei ole ole olemas, ehk mida sa just hetkel välja mõtlesid, mõtlemata et sa viisi mõtled?

kas sa oled kunagi olnud värskest õhust joovastuses, purjus?kas sa oled kunagi näinud, kuidas kalad üksteist lõbusalt taga ajavad?kas sa oled kunagi mõelnud, et ma kunagi enam ei valeta ja seda lubadust murdnud, tahtmata, kogemata?kas sa oled kunagi õnnest nutnud, mitte pisaraid valanud, vaid meeletult nutnud, teades, et oled õnnelik?kas sa oled kunagi tundnud üksindust ja selle üle õnnelik olnud?kas sa oled kunagi sassi ajanud unenäo ja ilmsi?kas sa oled kunagi arvanud, et unenägu on ilmsi?kas sa oled kunagi arvanud, et sa magasid 5 minutit, kuigi sa magasid terve öö?kas sa oled kunagi mõelnud, et maailm jäi seisma?kas sa oled kunagi mõelnud, kogu oma elu õues veetmisele?kas sa oled kunagi mõelnud oma elu filmi?kas sa oled kunagi soovinud, et midagi toimuks nagu filmis, et midagi öeldaks, nagu filmis?kas sa oled kunagi kaalunud raamatu sisse sukeldumist ja mitte iial tagasi tulemist?kas sa oled kunagi kedagi usaldanud, olemata kindel et ta eksisteerib?kas sa oled kunagi lootma jäänud, teades, et see võimatu?

Ma olen seda kõike...

Inimese elu on nagu välklambi sähvatus, tema ihu on kaduv, tema mõistmine piiratud, tema keha on ussitanud, tema hinges keerleb tuul, tema saatus on teadmata, tema maine üle otsustamata... Mis võiks siis olla inimese teejuhiks? Ta peab oskama hoida inimese sisemine jumalik vaim selgena süüdistustest ja haavadest, kõrgemal naudingust ja valust...