Tähed kui hõbe

Mäletad kui vaatasime koos öösel katusel tähti? Me olime natukene ülemeelikus tujus ning mäletan,et nägime tähtigi taevas topelt. Panime neile enda nimed ning soovisime, et nad kunagi ei langeks. Tahtsime, et nad meid juhiksid ja meile säraksid. See hetk jääb mulle vist igaveseks meelde. Nii lihtne, nii eriline, nii südames.

"You are most powerful when you are most silent. People never expect silence. They expect words, motion, defense, offense, back and forth. They expect to leap into the fray. They are ready, fists up, words hanging leaping from their mouths. Silence? No."

Loving you was like a dream. I didnt realize it wasn´t real.

Tavaliselt paneme punkti lause lõppu. Punkt ilmestab ka meie igapäevaelu. Vahel paneme punkti liiga vara, vahel jätame selle tahtlikult panemata. Lootes et lõpuni on veel aega. Püüdes justkui seda kõike venitada.
Punkti paneme lõppu kui lõpetame lause või kogu loo. Võimalik on vaid jätkata siis kui paneme lõppu ps- peale selle. Vahel tahaks et sa oleksid ikka siin, kuid siis tean et see on võimatu. Lõpema peaks igasugune kontakt, kuna kuni on vähemgi kontakt ei ole meie suhe sinuga lõppenud. Kuniks on lõppenud igasugune kontakt on läbi ka meie lugu ning punkt on omal kohal- lause lõpus.
PS.

Mis nähtamatu side see on, mis mõne inimesega ei katke ka siis, kui mõlemad lõplikult oma rada lähevad? Kas selline seotus teise inimesega on õnn või hoopis õnnetus? Olles seotud on raske alustada kellegi teisega täiesti algusest,ükskõik kui väga seda ka ei sooviks. Keerata puhas leht ning unustada kõik.

It’s okay to lose yourself for a little while. In books, in music, in art. Let yourself get lost. Peamine on, et sa leiaksid end taas ülesse. Muu ei olegi oluline. 
Mina olen end kaotanud ja taas leidnud. Tunnen end jälle elus. Aitäh !