Hommikud on alati helged nagu hommikuhelbed. Tunnen magamistoas kohvi lõhna. See oled sina, kes sa jalutad magamistoa poole valmis aurava kohviga. Need hommikud on mu lemmikud. 

Tipin vaikselt oma öösärgis rõdu poole. Uudistan ilma ja alustan päeva rõõmsa tujuga. Sa järgned mulle justkui teades, kuidas mulle meeldivad su ootamatud kallistused. 

Võiksime ju nii seista seal tunde. Lihtsalt olla hetkes ja mõelda mida toob tulevik, kuid me ei tee seda kuna elus on olulised hetked.

Tahan et sa võtaksid mind oma kaissu. Ütleksid et armastus hiilib öösel me ümber ja ei laseks mind iial lahti. Lihtsalt tunda su hingamist enda kohal ja suudlusi oma otsmikul.
Näen varje kuu valguses, miks ei saa sõba ma silmale? Miks sa oled unenäo kaugusel? Nii kaugel, kuid samas nii lähedal. Võiksin ju paluda sul jääda, kuid tean et see pole võimalik. Sa oled juba läinud, minujaoks sind enam ei ole. Sa oled end juba ära lubanud ja meie lugu on läbi. Jah, läbi.
Vihm räägib ladina keelt ja ma tantsin temaga. Tantsin, sest olen purjus ega taju piire. Ma unustan need hetkeks, sest et mul on õigus seda teha. Unustada hetkeks ja olla lihtsalt. Iseendaga.

Augustikuu vihm kastab mind märjaks. Sellest pole midagi, kuna peagi on päike taas väljas. Päike tuleb alati peale vihma, tõus alati peale mõõna. Heietan peas mõtteid - iga inimene tuleb meie ellu teatud põhjusega ja lahkub kui enam midagi anda pole. See on tõesti nii. Iga päev tunnen seda aina enam ja enam. Läbi erinevate inimest kogeme erinevaid olukordi ja iga olukord muudab meid tugevamaks. Kogemus loob meile soovi uuesti kogeda või hoida eemale kogetust. On neid kes tulevad ja jäävad- nagu inglid, kes alati on toeks ja olemas. On ka neid kes tulevad, õpetavad ja lahkuvad. Vahel teeb nende lahkumine haiget ja vahel teevad nad ise nii palju haiget et soovid, et ta oleks varem lahkunud. Vahel jäävad nad aga kummitama- sa koged valu mitmeid kordi ennem kui mõistad ning ta ise ära ajad.
Kui sageli tahaks anda oma ihadele järele nagu kaks buliimikut, sest kirg haarab mõistuse.
Armastada südamepöörituseni, suruda sind ülitugevasti enda embusse, öelda teineteisele ridamisi armusõnu, nagu iga järgmine suits süüdatakse eelmisega, et olla lõpuks küllastunud, lõplikult.

Ilm on tusane ja mina ka.

Tahate truud tütarlast? Aga ise kaote kuhugi ja pole teada, kellega.
Te räägite, et õige mees peab vannet, aga ise loobite tühje lubadusi vasakule ja paremale.
Te ütlete, et naine peab ootama, vaatamata kõigele, aga ise ära sõites leiate kellegi teise.
Te räägite, et teod kaunistavad, aga ise ei leia aega helistadagi.
Te räägite, et õigeid tüdrukuid pole peaaegu jäänudki, aga ise te ju neid rikutegi.
Te räägite, et naine peab olema lahke, hoolitsev, õrn...aga kui tal midagi juhtub, siis jätate te ta ise üksi probleeme lahendama.
Te vihkate hüsteerikat, aga rahustada te ei taha.
Te nõuate ja ootate kogu aeg midagi, aga ise midagi anda ei taha.

Ja te saate, mis te väärt olete. Korralik saab korraliku. Armastav ja truu saab hooliva.

Dmitri Nagijev

Ma tahan, et sa lendaksid. Tahan näha kui kõrge on su lend. Tahan, et sa näeksid kõike mida silmad suudavad sel teel hoomata. Tahan, et sa näeksid kõike seda mida maal viibides ei märka. Kaugelt tundub kõik palju selgem ja terviklikum. Tahan, et sa jutustaksid mulle mida sa oma lennul nägid ning tunnetasid. Kas seal on kõik teisiti ? Õhk vabastab ning annab uut hingamist. Ma ei hoia sind kinni vaid annan sulle tuult tiibadesse. Viskan su õhku nagu pääsukese, et kõrge oleks su lend. Iga hing läheb sinna kus tunneb end kõige paremini. Vajad sa selleks kauget paika või kodumaandumis rada peale pikka reisi? Tunnen, et sa vajad seda. Hinga sisse ja välja seda joovastust ning loo endale tiivad. Kallis, lenda!

Elul on meile nii palju õpetada ning neid õpetusi saame me terve elu praktiseerida ja lihvida. Esmalt ei pruugi kõik nii hästi välja kukkuda, kuid mida rohkem me harjutame seda paremaks me muutume. Nii on kõigega. Väiksena omandasime eluks vajalikud oskused, täiskasvanuna peame tegelema enda sisemise rahu ja enese arendamisega. Me suudame ise oma mõtteid juhtida ja enda tundeid ning emotsioone talitseda. Vahel tundub see väga keeruline, kuid endale teadvustades ning hetkeks sisse-välja hingates suudame me end talitseda.
Olen hakanud aina rohkem ja rohkem enda käitumist analüüsima, enda tundeid kontrollima, ennast kõrvalt nägema ning ma võin ausalt öelda, et tunnen ennast palju õnnelikumana. Ma suudan ennast tabada ülemõtlemas ning siis sellele ka kiirelt lõpu teha. Olen hakanud enda käitumist analüüsima ning suunama- et ei teeks asju hetke emotsioonist. Nagu kasvataks end ise- võibolla on see täiskasvanuks saamise märk, aga tunnen end palju küpsemana. Tunnen, et mu tujud ei juhi mind, vaid mina neid. Oman enesevalitsust paremini ning olen muutunud tasakaalukamas. Püüan endaga saada läbi, mitte enda vastu sõdida. Samuti püüan analüüsida teisi ning otsida käitumistele põhjendusi. Usun, et inimesed ei muutu kunagi ning nende veidrustega tuleb kas leppida või lahkuda. Ma kas lepin sellega, mida muidu ei tahaks aksepteerida või lahkun. Valik on meil kõigil. Tülid ei muuda, vaid eraldavad inimesi üksteisest.

Iga päev õpime me ennast paremini tundma. Näeme endid erinevates olukordades ja võibolla sageli üllatume isegi, milline on meie käitumine mõnes olukorras. Eriti analüüsime me oma käitumist hiljem, ning püüame siis arusaada mis võis meis sellist reaktsiooni esile kutsuda. Kas oli see oskamatus olukorraga toime tulla või hirm ? Hirm jääda rumalaks? Hirm saada haiget? Kõike võib olla. Inimesed on erinevad ja iial ei või teada mis või milline tegevus võib teist riivata või panna käituma nii, et ta ennast isegi ära ei tunne? Kuid isegi kui see olukord tuleb ette- võib see teha haiget või ajada segadusse, kuid ometigi näeme me ennast erinevates olukordades ning võibolla õpime sellest ning oskame teinekord paremini iseendaga toime tulla. Me ju õpime kogu elu ning eksimine on inimlik.
Mind on viimaselajal pannud mõtlema suhte olemus. Mis see siis on ? Kahe inimese koos olemine ja selle liidu nautimine? Ja, tõsi. Öeldakse, aga et "ainult tunnetest ei piisa". Tõsi. Suhe on suur töö- enda, teise ja suhtega. Ehitama, lihvima ja siis veel kaitsma tugevamate tuulte eest. Täielik omaette teadus ning mitte keegi ei ole selles meister. Ei ole loodud ühtegi raamatut, kus saaks ajada näpuga järge, et mis läks valesti? Mismoodi seda parandada? Mismoodi käitub ta selles olukorras? Mis talle meeldiks et oleks teisiti? Jne jne... lihtsalt puudub see kasutusjuhend, mis võiks ju suhtega kaasa tulla. Aga võibolla just sellepärast ongi see meie jaoks nii põnev, ettekirjutamata. Iga suhe on omamoodi lugu ja lugusid on erinevaid. On õnnelike lugusid, on draamasid, on pööraseid uskumatuid lugusid, keerulisi lugusid ning milline on hetkel sinu lugu või milline on selle loo lõpp ei tea meist kunagi keegi ette.