Ütle mulle, et me oleme kindlad selles. Et me püüame, mis ka ei juhtuks ega anna alla, ei jookse minema ega löö käega. Ütle, et sinu naeratus on siiras kui me oleme koos. Ütle, et sa naerad südamest ning unustad minuga lollitades kõik ümbritseva ega panetähelegi kui tobedad me vahel teistele paista võime. Ütle, et sinu tunded on sama sügavad ning sa ei taha neist loobuda sest et armastad mind nii palju. Ütle, et meie õnn sõltub ainult meist ning me ei lase kedagi selle juurde. Ma tahan olla siin ja oodata sind kuni sa tuled ja paned käed ümber minu ning ütled et sa ei jäta mind iial enam üksi. Kallista mind ja tekita minus turvatunne, samamoodi nagu sa seda alati teed. Lihtsalt ole minuga ja ära jäta mind üksi.

Aeg paneb meid proovile

Üks müks ja kõik on peapeale pööratud. Tunnete virrvarr, segaduse ummikud ja sassis mõtted. Justkui mina ei tohikski olla üdini õnnelik, et alati tuleb kuskilt mingi löök, mis lööb justkui jalad alt ning kõike tuleb uuesti hakata ehitama. Isegi vundament paistab kannatada saanud. Ja siin ei aita ei pisarad ega mitmed üksikud tunnid oma mõtetega. Keegi võiks tulla ja panna mulle sülle lahendused...loogilised seletused kogu olukorrale.
Ööd on juba soojemad ja valgemad. Sa ju tead seda tunnet kui mitte miski ei tee mulle rõõmu ning siis sa siiski suudad mu panna naeratama ning sama osavalt oskad sa minus tekitada tunnet et kõik on siin maailmas tühine ning kuidas ühe hetkega kaob mu jalge alt maa ning ma kukun justkui musta auku...
Tahan lihtsalt et aeg kannaks, sind , mind , meid ja pole oluline kas on öö või päev.
Miks ma pean kõike tegema nii hinge ja armastusega? Kas vahel ei saaks jätta tundeid ja armastust eemale ning teha asju ainult mõistusega?

"Don’t do anything by half. If you love someone, love them with all your soul. When you go to work, work your ass off. When you hate someone, hate them until it hurts. "

Kõik on ümberringi haaratud muutustest, ainult tähed siin on samad. Mul on hea nendest kinni hoida. Mul on selline tunne, et vähemalt sel viisil jään ma endale truuks. Sa ei pea mulle vastama. Ma usun, et nii on isegi parem, kui sa seda ei tee. Meie ühine rong on sõidus. Ma istun ühe täiesti uue vaguni pimedavõitu kupees ja üritan kõigepealt üldse orienteeruda. Pole aimugi, kuhu rong sõidab, peatused pole veel plaanile kantud, isegi suund on õige ebamäärane. Kui vaatan läbi väikese tuhmi klaasiga akna mööduvat maastikku, siis tahaks sulle aeg-ajalt meelsasti teada anda, kas ma näen kedagi tuttavat või mis seal olla võiks. Kas nii sobib? Ma tean, et minu impressioonid on sinu juures hästi hoitud.
Aknast välja vaadates näen ma lund. Soojalt riidesse, talv hakkab väidetavalt taas tulema. Külm tõmbetuul teeb kaela kangeks ja vaatevälja väikeseks. Nähakse vaid otse ette arvatava sihtpunkti poole, aga mitte kõrvale, kus leiavad aset silmapilgud, mille pärast tasub sõitu ette võtta.

"Sometimes when I look at you, I feel I’m gazing at a distant star. It’s dazzling, but the light is from tens of thousands of years ago. Maybe the star doesn’t even exist any more. Yet sometimes that light seems more real to me than anything."

Lumi on nii külm, et meenutab vahel sind. Külm ja karge, mis puudutab mu sooja ihu ning tekitab kerget külmavärinat. Jäine leek mis sütitab mind alati kui vaatan su silmadesse. Tunnen, et upun neisse alatihti, kuid see ei ole selline uppumine nagu titanic. See on uppumine kuhu tahakski vahel ära kaduda. Neil hetkedel tunnen end turvaliselt, sest olen sinuga kuskil eemal. Kuskil kuhu keegi teine ei oska leida teed. Siis tean et kuulud vaid mulle ega kao. Uneledes leian end kaldale uhutuna, tagasi reaalsuses ja igapäeva rutiinis. Lõpp, eesriie.