"Don’t do anything by half. If you love someone, love them with all your soul. When you go to work, work your ass off. When you hate someone, hate them until it hurts. "

Kõik on ümberringi haaratud muutustest, ainult tähed siin on samad. Mul on hea nendest kinni hoida. Mul on selline tunne, et vähemalt sel viisil jään ma endale truuks. Sa ei pea mulle vastama. Ma usun, et nii on isegi parem, kui sa seda ei tee. Meie ühine rong on sõidus. Ma istun ühe täiesti uue vaguni pimedavõitu kupees ja üritan kõigepealt üldse orienteeruda. Pole aimugi, kuhu rong sõidab, peatused pole veel plaanile kantud, isegi suund on õige ebamäärane. Kui vaatan läbi väikese tuhmi klaasiga akna mööduvat maastikku, siis tahaks sulle aeg-ajalt meelsasti teada anda, kas ma näen kedagi tuttavat või mis seal olla võiks. Kas nii sobib? Ma tean, et minu impressioonid on sinu juures hästi hoitud.
Aknast välja vaadates näen ma lund. Soojalt riidesse, talv hakkab väidetavalt taas tulema. Külm tõmbetuul teeb kaela kangeks ja vaatevälja väikeseks. Nähakse vaid otse ette arvatava sihtpunkti poole, aga mitte kõrvale, kus leiavad aset silmapilgud, mille pärast tasub sõitu ette võtta.

"Sometimes when I look at you, I feel I’m gazing at a distant star. It’s dazzling, but the light is from tens of thousands of years ago. Maybe the star doesn’t even exist any more. Yet sometimes that light seems more real to me than anything."

Lumi on nii külm, et meenutab vahel sind. Külm ja karge, mis puudutab mu sooja ihu ning tekitab kerget külmavärinat. Jäine leek mis sütitab mind alati kui vaatan su silmadesse. Tunnen, et upun neisse alatihti, kuid see ei ole selline uppumine nagu titanic. See on uppumine kuhu tahakski vahel ära kaduda. Neil hetkedel tunnen end turvaliselt, sest olen sinuga kuskil eemal. Kuskil kuhu keegi teine ei oska leida teed. Siis tean et kuulud vaid mulle ega kao. Uneledes leian end kaldale uhutuna, tagasi reaalsuses ja igapäeva rutiinis. Lõpp, eesriie.

Ööd valgustab lõkkeleek. Maa on kaetud justkui tumedate varjudega. Lõkkeleegid limpsavad vahelduvalt ööpimedust. Kuum ja kirglik öötants, kus leegid kord liituvad üheks ja siis taas eralduvad üksteisest kaugemale. Imetledes üksteist eemalt ning siis saades taaskord üheks. Lõke sütitab praksudes sädemeid. Just nii me tantsime meeletut elutantsu.

Teise inimese tundmaõppimiseks tuleb jõuda sisemusse. Nii enda kui teise omasse. Tuleb vaadata ja näha, tuleb tunda ja tunnetada, kanda ja kannatada, tuletada ja minetada. Kui suudad pugeda hinge, siis oledki saanud sisse. Talvel ongi hingepugemisaeg. Tahaks ju sooja ja turvalist kohta.

Kui sa oled kord haiget saanud, siis ka kardad lähedust. Sul on tunne, et kogu maailma inimesed ongi selle jaoks, et just sulle haiget teha. Aga ei ole ju. Sel ajal, kui sa peidad ennast, ehitad üha suuremaid müüre enda ümber, võid jääda ilma sellest inimesest, kes sind tõeliselt armastab. Kõikide sinu heade ja halbade külgedega. Ära peida ennast. Mis sellest, et sa said haiget. Mis sellest, et sul on tunne, et ei iial enam.