Just kui olin kord

Vahel on nii kerge saata pikalt, lihtsalt tõugata eemale ja öelda halvasti. Kui aga siis mõne aja möödudes taipad, et olid teinud valesti ja kõik mis oli pole enam endine saad aru, et oled teinud valesti. Kui kerge on öelda ja kui raske öeldud sõnu taas kokku korjata. Vahel isegi võimatu.
Mõni lause, vihahoog või halb kompliment jääb alatiseks hinge kriipima ja miski pole enam selline nagu ennem.
Miks siis, aga lajatab see kõik siis alles reaalsusena näkku kui tunned on lootus selle parandamiseks on võimatu?
Miks märkame alles siis kui abipaluja, ootaja, on juba lakanud ootamast? Lakanud lootmast, et sa kord tuled ja kõik taas korda teed või annad võimaluse selle heastamiseks.
Miks sageli lõikame enda elust just need, kes meile on kõige paremad mälestused kinkinud? Kinkinud hetked kui oled end tõesti tundnud õnnelikuna, võibolla ka armastatuna.
Kas tõesti on mõnel sõnal nii suur jõud, et see hetkega purustada... Kaotada lootus, visata minema?
Või miks me laseme sellel kõigel endale nii hinge pugeda? Kas poleks kergem kogeda kõiki emotsioone pindmiselt? Mitte kurvastada nii sügavalt, armastada nii leegitsevalt, rõõmustada nii suurelt või solvuda nii südamepõhjast? Sageli ütleme nende kohta "tuimad, tundetud".
Miks armastame me päikest mitte kuud? Miks sooja, mitte külma? Miks sageli püüame näida külmadena kui sisimas leegitseme?
Miks tunnen end sisimas midagi nii pigistavat, kuid hetkel kui on kõige tugevam haare olen ma taas üksi oma toas, vaibal võitlemas iseendaga?

Mitu korda olen ma seda endalt küsinud? Miks selline elu?
Mu elutee ei ole täis lilli, vaid on kaetud ka kividega, mille taha komistada ja kukkuda. Püstitõusta ja õppida.
Mu elu võib lõppeda täna, homme. Siis kui on aeg viimaseks hingetõmbeks.
Mu elus ei ole päevad, mida üle elada vaid unistusi täis päevad mille poole püüelda.
Mu elu on täis pisaraid, mida vabastan endast üksi ja naeru mida jagan teistega.
Mu elu on ebakindlus, illusioon ja võitlus.
Mu elu on raamat, mille autoriks olen graveerinud oma nime kaanele.
Mu elu on täis valikuid, mille teen ma ise.
Ma elan oma elu kartmata mida sa ütled. Püüan olla parem versioon iseendast ja hoolida neist kes minust hoolivad.

Tänavad on nii ilusad valged. Naudin seda vaikust ja rahu, mis minusse alati esimese lumega voolab. Aeg justkui peatub ning pilk jäätub aknast välja vaatama. Olen vist hakanud aastatega talve armastama. Tema külmust, ilu ning karmust. Lumised metsa alused ja iseenda seltskond, jala all krudisemas lumi. Selles ilus peituv karmus, mida kogeme siis kui oleme endasse liiga palju talve lubanud.

Jahedad hommikud, kuuma kohvi seltsis ja soojad sussid. Õhtuti soe vann, küünaldega, hiljem auramas soe ingveri,sidruni tee. Need on mu lemmikud!! ♥

Lõhnab sügise järgele.
Kuidagi ebatavaliselt kurb, sõbralik ja samas ilus. 
- A. Tšehhov

Öö on alati puhtam kui päev. Parim aeg mõtlemiseks, armastamiseks ja unistamiseks.  Öösel on kõik palju intensiivsem, palju õigem. Päeval öeldud sõnade kaja võtab öösel teistsuguse- uuema ja sügavama tähenduse. Öösel on aega, kui peatub aeg, et mõtiskleda. Öös on asju....

"I want you to hold my hand while we grocery shop. I want you to play with my hair while we watch our favorite tv shows. I want you to kiss me in the middle of my sentence because you wanted to taste my words. I want you to rub my back as we fall asleep. I want you to play my favorite song when I look sad. I want you to do these things without having to think about them. Do them because you love me."

Hakkan aina rohkem mõistma seda kui hulluks võib ajada inimese vaikus. Lihtsalt selline kisendav vaikus, millele sa tead et on järgnemas midagi, kuid mis?
Seistes paigal ja tundes karjuvat vaikust kõrvus. Soov edasi astuda on suur, kuid iga tagasilöök on kõrvetav ja sunnib samasse maha istuma-taganema.
Kus on tee, mis on õige? Eksisteerib see üldse või pean läbima kõrvetava tee jõudes armidega sihtpunkti kus kõik tundub nii hea.