Tänavad on nii ilusad valged. Naudin seda vaikust ja rahu, mis minusse alati esimese lumega voolab. Aeg justkui peatub ning pilk jäätub aknast välja vaatama. Olen vist hakanud aastatega talve armastama. Tema külmust, ilu ning karmust. Lumised metsa alused ja iseenda seltskond, jala all krudisemas lumi. Selles ilus peituv karmus, mida kogeme siis kui oleme endasse liiga palju talve lubanud.

Jahedad hommikud, kuuma kohvi seltsis ja soojad sussid. Õhtuti soe vann, küünaldega, hiljem auramas soe ingveri,sidruni tee. Need on mu lemmikud!! ♥

Lõhnab sügise järgele.
Kuidagi ebatavaliselt kurb, sõbralik ja samas ilus. 
- A. Tšehhov

Öö on alati puhtam kui päev. Parim aeg mõtlemiseks, armastamiseks ja unistamiseks.  Öösel on kõik palju intensiivsem, palju õigem. Päeval öeldud sõnade kaja võtab öösel teistsuguse- uuema ja sügavama tähenduse. Öösel on aega, kui peatub aeg, et mõtiskleda. Öös on asju....

"I want you to hold my hand while we grocery shop. I want you to play with my hair while we watch our favorite tv shows. I want you to kiss me in the middle of my sentence because you wanted to taste my words. I want you to rub my back as we fall asleep. I want you to play my favorite song when I look sad. I want you to do these things without having to think about them. Do them because you love me."

Hakkan aina rohkem mõistma seda kui hulluks võib ajada inimese vaikus. Lihtsalt selline kisendav vaikus, millele sa tead et on järgnemas midagi, kuid mis?
Seistes paigal ja tundes karjuvat vaikust kõrvus. Soov edasi astuda on suur, kuid iga tagasilöök on kõrvetav ja sunnib samasse maha istuma-taganema.
Kus on tee, mis on õige? Eksisteerib see üldse või pean läbima kõrvetava tee jõudes armidega sihtpunkti kus kõik tundub nii hea.

Elu on justkui ilus. Te ei arva?
Kuid justkui ka keeruline.
Natukene nagu veider.
Imelikult paljude jänese hakkidega.
Natukene nagu hirmutav.
Vahel tunnen tema päiksekiirte paitust.
Vahel vihmaseid öid aknalaual istudes.
Kuid vaheldust pakkuv.
Erinev nagu öö ja päev.