Sa mõistad, et aeg läheb mööda nii kiirelt. Iga päev toob ainult külma ja vihma. Ja tabad end taas unistamas suvest. Või unistamas hetkedele või asjadele mida ei pruugi juhtudagi. Vahel ma mõtlen elust taimena. Lihtsa taimena, kes seisab püsti kuid kaotab pidevalt lehti ja ta teab et ei vaja neid. Neil ei ole neist niikuinii kasu ja nad loobuvad neist. See on miski millest peaksime ka õppima. Muutused ei ole alati halvad, on raskeid muutusi, kuid on ka muutusi mis on vajalikud. Et alustada uuesti. Niiet ärge hädaldage vaid tehke muutusi. Ärge kartke muutusi. Vōtke vastu kōik uus, mis tundub pōnev. Lahkuge mugavusest ja astuge julgeid samme edasi. Minge sinna kus tunnete, et peaksite olema ja ärge laske endale luua piire. Väljuge kōigist keeldudest, mis hoiavad tagasi. Elad vaid korra ja sellepärast tee end ōnnelikuks ja leia paik kus olla ōnnelik. 
Peagi teen seda minagi....peagi.

See hetk,kui vaimselt on nii halb, et füüsiliselt hakkab ka paha. Tunne, et tahaks oma kehast välja roomata. Keha sinnapaika jätta.  Tegelikult on lihtsalt läheduse puudus. Inimlik soojus, mõistmine on muutunud defitsiidiks. Või nagu paar aastat tagasi, ainult et piima(viina) pudelite asemel väljastataks armastust talongide vastu...

Kas sa oled kunagi saanud teada midagi, millele sa ei oska samal hetkel isegi mitte reageerida ? See tunne, mis sind hetkel läbib halvab sind justkui täielikult. Viha? Kurbus? Äng? Mõistmatus? Või siis kõik ühes koos?

Ilmselt valdas mind sellele hetkel kõik kompott sellest. Tunne, et mu hing jäi sinna paika, sinna hetke.

Ma pole vist kunagi varem tundnud nii suurt hirmu. Nüüd tunnen. Ma kardan. Kardan kohutavalt.

Kuid lootust pole minult veel keegi võtnud.

Kõik saab korda. Peab saama.

Sügis on alati olnud minu lemmik suve kõrval. Rahulik, kuid samas täis vaikset saginat.

Sügis, oma värvikirevate lehtedega suudab mu tuju tõsta ka kõige hallimal päeval.

Need salapärased ööd, mis on küll täis jahedust kuid ka põnevust.

Sügis, mis lõhnab omamoodi eriliselt.

Sügis, mis muudab mind alati kuidagi emotsionaalseks.

Tahaksin, et keegi tunneks mu emotsioone. Tunneks neid sama elavalt nagu mina. Et ta näeks mu sisse ja saaks aru igast mu tundest. Mõistaks milleks iga  liigutus ja sõna.

Tahakin, et ta oskaks leida minus eksisteerivale seletust. Aitaks mul vahel mõistagi ennast ja oleks kui kasutusjuhend, mis väikse rikke puhul mind vaid mõne liigutusega taas jalule aitaks.

Vahel tunnen, et just sügisel on see oskus mind mõista ja anda mulle vastuseid küsimustele, mida olen mõelnud terve aasta.

See on aastaaeg, kus nii mõnigi küsimus leiab vastuse.

Su sõnad nii mesimagusalt paitavad mu kõrvu, mu südant, mu hinge. Vaikselt võbeleb varjukuju. See südames sillerdav unistus. Pimedalt pilkav pillerkaar.Enesearmastuse vili. Su sõnad nii karjuvalt, kiskuvalt kraapimas mu kõrvu, mu südant, mu hinge. Vihmana vaibuv vallatus. See südant sikutav unelm. Pähe pekslev parandus. Ent ühtäkki katki rebib, sureb.

We waited and waited. All of us. Didn’t the shrink know that waiting was one of the things that drove people crazy? People waited all their lives. They waited to live, they waited to die. They waited in line to buy toilet paper. They waited in line for money. And if they didn’t have any money they waited in longer lines. You waited to go to sleep and then you waited to awaken. You waited to get married and you waited to get divorced. You waited for it to rain, you waited for it to stop. You waited to eat and then you waited to eat again. You waited in a shrink’s office with a bunch of psychos and you wondered if you were one.