Ööd valgustab lõkkeleek. Maa on kaetud justkui tumedate varjudega. Lõkkeleegid limpsavad vahelduvalt ööpimedust. Kuum ja kirglik öötants, kus leegid kord liituvad üheks ja siis taas eralduvad üksteisest kaugemale. Imetledes üksteist eemalt ning siis saades taaskord üheks. Lõke sütitab praksudes sädemeid. Just nii me tantsime meeletut elutantsu.

Teise inimese tundmaõppimiseks tuleb jõuda sisemusse. Nii enda kui teise omasse. Tuleb vaadata ja näha, tuleb tunda ja tunnetada, kanda ja kannatada, tuletada ja minetada. Kui suudad pugeda hinge, siis oledki saanud sisse. Talvel ongi hingepugemisaeg. Tahaks ju sooja ja turvalist kohta.

Kui sa oled kord haiget saanud, siis ka kardad lähedust. Sul on tunne, et kogu maailma inimesed ongi selle jaoks, et just sulle haiget teha. Aga ei ole ju. Sel ajal, kui sa peidad ennast, ehitad üha suuremaid müüre enda ümber, võid jääda ilma sellest inimesest, kes sind tõeliselt armastab. Kõikide sinu heade ja halbade külgedega. Ära peida ennast. Mis sellest, et sa said haiget. Mis sellest, et sul on tunne, et ei iial enam.