Istun pargis pingil ning vaatan mööduvat vanapaari. Nende silmist kumab nii paljut, kuid nende liigutused on aeglased ja tasakaalukad. Neil ei ole kuskile kiiret ning nad naudivad igat hetke koos. Nad oleksidki nagu üksteise jaoks loodud. Sageli meenutavad mulle sellised vanapaarid nagu sugulasi, sest et nad justkui oleksidki siin elus koos olemiseks loodud. Ei usuksi, et ka neil on olnud see armumine ja üksteise leidmine. Istund siin pingil ning mõtlen mis on see mis on hoidnud neid nii kaua koos ? Tunnen kadedust, kuid samas ka suurt rõõmu neid vaadates. Käestkinni jalutav vanapaar paneb mu südame heldima ning ma tõusen ning jalutan edasi mere äärde. Tavaliselt tunnen ma kevadel seda külma tuult alati mereääres, kuid täna on teisiti. Täna on soe ning ma naudin iseenda seltskonda. Peatun ning vaatan sillerdavat merd ja üksteist tagaajavaid koeri vee ääres. Kõik on nii ilus ning ma ootan suve. Ootan soojust ning tahan, et see soojus mind endaga kaasa haaraks ning tooks mu näole naeratuse. Palun värvi mu põsed punaseks ja too hinge rahu.