Üks müks ja kõik on peapeale pööratud. Tunnete virrvarr, segaduse ummikud ja sassis mõtted. Justkui mina ei tohikski olla üdini õnnelik, et alati tuleb kuskilt mingi löök, mis lööb justkui jalad alt ning kõike tuleb uuesti hakata ehitama. Isegi vundament paistab kannatada saanud. Ja siin ei aita ei pisarad ega mitmed üksikud tunnid oma mõtetega. Keegi võiks tulla ja panna mulle sülle lahendused...loogilised seletused kogu olukorrale.Ööd on juba soojemad ja valgemad. Sa ju tead seda tunnet kui mitte miski ei tee mulle rõõmu ning siis sa siiski suudad mu panna naeratama ning sama osavalt oskad sa minus tekitada tunnet et kõik on siin maailmas tühine ning kuidas ühe hetkega kaob mu jalge alt maa ning ma kukun justkui musta auku...
Tahan lihtsalt et aeg kannaks, sind , mind , meid ja pole oluline kas on öö või päev.
Miks ma pean kõike tegema nii hinge ja armastusega? Kas vahel ei saaks jätta tundeid ja armastust eemale ning teha asju ainult mõistusega?
No comments:
Post a Comment