Ööd valgustab lõkkeleek. Maa on kaetud justkui tumedate varjudega. Lõkkeleegid limpsavad vahelduvalt ööpimedust. Kuum ja kirglik öötants, kus leegid kord liituvad üheks ja siis taas eralduvad üksteisest kaugemale. Imetledes üksteist eemalt ning siis saades taaskord üheks. Lõke sütitab praksudes sädemeid. Just nii me tantsime meeletut elutantsu.