Augustikuu vihm kastab mind märjaks. Sellest pole midagi, kuna peagi on päike taas väljas. Päike tuleb alati peale vihma, tõus alati peale mõõna. Heietan peas mõtteid - iga inimene tuleb meie ellu teatud põhjusega ja lahkub kui enam midagi anda pole. See on tõesti nii. Iga päev tunnen seda aina enam ja enam. Läbi erinevate inimest kogeme erinevaid olukordi ja iga olukord muudab meid tugevamaks. Kogemus loob meile soovi uuesti kogeda või hoida eemale kogetust. On neid kes tulevad ja jäävad- nagu inglid, kes alati on toeks ja olemas. On ka neid kes tulevad, õpetavad ja lahkuvad. Vahel teeb nende lahkumine haiget ja vahel teevad nad ise nii palju haiget et soovid, et ta oleks varem lahkunud. Vahel jäävad nad aga kummitama- sa koged valu mitmeid kordi ennem kui mõistad ning ta ise ära ajad.
Kui sageli tahaks anda oma ihadele järele nagu kaks buliimikut, sest kirg haarab mõistuse.
Armastada südamepöörituseni, suruda sind ülitugevasti enda embusse, öelda teineteisele ridamisi armusõnu, nagu iga järgmine suits süüdatakse eelmisega, et olla lõpuks küllastunud, lõplikult.

Ilm on tusane ja mina ka.