Sunday, 18 June 2017

Astun välja toast, kus tunnen et õhk on taas nii paks et võiks lõigata noaga. Mis ajast see selliseks muutus ei oska ma öelda. Lihtsalt tunnen kuidas see mind lämmatab. Väljas on nii palju õhku, isegi kerge tuuleiil liigutab mu juukseid. Siin on hea ning tunnen kuidas mu pea selgeneb. Tahan sinna kaugele silmapiiri taha. Lihtsalt olla ja hingata ning üldse mitte mõelda. Naudin seda stabiilset rahu ning iseenda seltskonda. Olen seda hirmutavalt palju armastama hakanud.
Vaatan kaugusse ning lendan kuskil mujal oma mõtteis, kuni sa tuled, võtad mul ümbert kinni ning küsid miks oled nii eemal?


No comments:

Post a Comment