Mitu korda olen ma seda endalt küsinud? Miks selline elu?
Mu elutee ei ole täis lilli, vaid on kaetud ka kividega, mille taha komistada ja kukkuda. Püstitõusta ja õppida.
Mu elu võib lõppeda täna, homme. Siis kui on aeg viimaseks hingetõmbeks.
Mu elus ei ole päevad, mida üle elada vaid unistusi täis päevad mille poole püüelda.
Mu elu on täis pisaraid, mida vabastan endast üksi ja naeru mida jagan teistega.
Mu elu on ebakindlus, illusioon ja võitlus.
Mu elu on raamat, mille autoriks olen graveerinud oma nime kaanele.
Mu elu on täis valikuid, mille teen ma ise.
Ma elan oma elu kartmata mida sa ütled. Püüan olla parem versioon iseendast ja hoolida neist kes minust hoolivad.