Vahel on nii kerge saata pikalt, lihtsalt tõugata eemale ja öelda halvasti. Kui aga siis mõne aja möödudes taipad, et olid teinud valesti ja kõik mis oli pole enam endine saad aru, et oled teinud valesti. Kui kerge on öelda ja kui raske öeldud sõnu taas kokku korjata. Vahel isegi võimatu.
Mõni lause, vihahoog või halb kompliment jääb alatiseks hinge kriipima ja miski pole enam selline nagu ennem.
Miks siis, aga lajatab see kõik siis alles reaalsusena näkku kui tunned on lootus selle parandamiseks on võimatu?
Miks märkame alles siis kui abipaluja, ootaja, on juba lakanud ootamast? Lakanud lootmast, et sa kord tuled ja kõik taas korda teed või annad võimaluse selle heastamiseks.
Miks sageli lõikame enda elust just need, kes meile on kõige paremad mälestused kinkinud? Kinkinud hetked kui oled end tõesti tundnud õnnelikuna, võibolla ka armastatuna.
Kas tõesti on mõnel sõnal nii suur jõud, et see hetkega purustada... Kaotada lootus, visata minema?
Või miks me laseme sellel kõigel endale nii hinge pugeda? Kas poleks kergem kogeda kõiki emotsioone pindmiselt? Mitte kurvastada nii sügavalt, armastada nii leegitsevalt, rõõmustada nii suurelt või solvuda nii südamepõhjast? Sageli ütleme nende kohta "tuimad, tundetud".
Miks armastame me päikest mitte kuud? Miks sooja, mitte külma? Miks sageli püüame näida külmadena kui sisimas leegitseme?
Miks tunnen end sisimas midagi nii pigistavat, kuid hetkel kui on kõige tugevam haare olen ma taas üksi oma toas, vaibal võitlemas iseendaga?
No comments:
Post a Comment