Saturday 12 November 2016

Astudes üksi mööda lumist teed, silme ees sinu naeratus ja armunud pilk millega sa mind ikka ja alati vaatasid.  Võibolla vaatad kedagi teist nüüd sama näoga ega kujuta ettegi et mina seda pilku oma mõtteist ära ei saa. Tunnen keelel mõrudat maiku, see tuleb alati kaasa pisaratega mis mööda mu põski alla juba veerevad ja kuidagi seisma ei taha jääda. 
Kogun end siis taas ja surun käed rusikasse mantli taskusse. Peab ju olema viis kuidas see nägu endast kustutada, pesemine ei aita - olen seda juba korduvalt katsetanud. 
Keerlen mälestuste karusellis, silme ees reisid, väljasõidud ja iga väiksem koos viibimine. Ja see karusell ei peatu, ta läheb aina kiiremaks, kiiremaks. Ajades mul pea ringi käima. Kas ka sina tunned seda?  Vaevalt.
Trambin jalgu, karjun... kuid mis see aitab? Midagi.

No comments:

Post a Comment