Kogun end siis taas ja surun käed rusikasse mantli taskusse. Peab ju olema viis kuidas see nägu endast kustutada, pesemine ei aita - olen seda juba korduvalt katsetanud.
Keerlen mälestuste karusellis, silme ees reisid, väljasõidud ja iga väiksem koos viibimine. Ja see karusell ei peatu, ta läheb aina kiiremaks, kiiremaks. Ajades mul pea ringi käima. Kas ka sina tunned seda? Vaevalt.
Trambin jalgu, karjun... kuid mis see aitab? Midagi.
No comments:
Post a Comment