Friday 23 October 2015

Elu on justkui ilus. Te ei arva?
Kuid justkui ka keeruline.
Natukene nagu veider.
Imelikult paljude jänese hakkidega.
Natukene nagu hirmutav.
Vahel tunnen tema päiksekiirte paitust.
Vahel vihmaseid öid aknalaual istudes.
Kuid vaheldust pakkuv.
Erinev nagu öö ja päev.

Sunday 5 April 2015

“In this dream, we are baking cherry pies.
We are baking cherry pies in the middle of a sunlit kitchen and leaving them to cool on the windowsill. 
I want to say that there is sunshine spilling everywhere. 
I want to say that it’s falling out of the gaps between your teeth because it probably is. 
How could it not be?
In this dream I put my mouth on your mouth and try to catch all of that happiness with my tongue,
we play soft music that sounds like sighing 
and I breathe like a paper bird rustling 
against your tongue.
Did I say that there is a meadow in my stomach?
Did I tell you that you were every flower inside of it?
I don’t know, it doesn’t matter. You knew,
how could you not?
In this dream, you are probably licking my fingertips clean,
and we are dripping cherry jam on the counters. 
In this dream we are dancing barefoot on a wooden floor,
tangled so far inside of each other like knitting string.
I am kissing your shoulders 
and paying special attention to the dusk setting in your hollows. 
I am sticking my fingers in your belly button,
and your ears and right there, where you’re all ribs.
In this dream, we are belly full, 
I’ll kiss your knees and I’ll stroke your hips,
I’ll comb your hair.
In this dream, we sit side by side and hold hands
and knock our bodies like bowling pins.
In this dream I’ll feed you cherry pie with my fingers,
you’ll kiss me with your mouth wide open,
we’ll taste that sweetness everywhere,
how could we not?”

Azra.T., “Cherry Pie Daydreams”

Sunday 29 March 2015

Olen vist vanamoodne


Iga lahkumine toob kaasa tuleku. Jah, kui sa lahkud siis leiab su koht kellegi teise. Elu ei jää seisma. Võibolla hetkeks. Nagu see mulle tunduda võib, kuid mitte kauaks. Hetk peatub kõik. Tundub nagu kõik variseks. Vb varisebki. Meie veedetud aeg, lubadused,lootused,unistused.
Usun saatusesse. Viimane vaatus. Kardinad.

Thursday 26 March 2015

Täna sain aru, et sa ei tee haiget. Haavadest on saanud armid, mis on kuivanud. Ei ole rohkem pisaraid,ei hirme, ei ootamist. Pole ainult head mälestused, vaid ka pettumused. Ja see, et elu ei ole nii ilus nagu maailma värvid vikerkaares. Ja mitte alati ei ole võit peamine. Mis olen, aga aja jooksul õppinud on see, et see mis tõotab paremat ei pruugi seda olla. Niiet teinekord katan kõrvad, kui miski tekitab taas lootust. Lasen oma liblikad vabaks. Et teha ruumi uute jaoks, kellegi teise liblikate jaoks.
Olen vist tugevam. Ma ei ole see mis olin ennem, ma olen parem versioon.
Ma hindan igat naeratust, iga minut, iga sekund aina rohkem oma elus.
Vead, õppetunnid- nii on mu elu.

võitmata lahing on kaotus

Võibolla on neil õigus, kui ütlevad:
"Sa ei mõista ennem mis sul on,kui oled selle kaotanud"

Mida nad, aga ei öelnud on see, et sinu südametunnistus on sellel arusaamal puhtam, sest sa vōid vaadata silma inimesele ja öelda, et "sa väärid paremat kui see mis oli"
Vōid ju endalegi sisendada, et oled kaotanud, kuid tegelt võitnud kogemusega.
Lahing, mille lõpus tunned, et oled rohkem võitnud kui kaotanud.
Nüüd on, hirmud. Hirm sõnade ees- püüdes toetuda kogetule,faktidele.
Hirm raisata aega.
On aeg võtta riske,naerda ja kogeda hirme,et neid ületada.
On aeg, et mitte loobuda.
On aeg haarata mõõk ja võidelda selle nimel mis oluline.

Tuesday 24 March 2015

Olin su kõrval. tegelikult täiesti su vastas. sa oleksid võinud kuulda iga väiksematki südamelööki, hingetõmmet, kehavärinat. hoides su käest ning teades et pean sellest peagi lahti laskma oli üks raskeim tõsiasi mida olin lähiajal kogenud. teadmine, et need südamelöögid mis hetkel olid nii lähedal minu omadele tuksuvad peagi minust nii kaugel.


Sa mõistad, et aeg läheb mööda nii kiirelt. Iga päev toob ainult külma ja vihma. Ja tabad end taas unistamas suvest. Või unistamas hetkedele või asjadele mida ei pruugi juhtudagi. Vahel ma mõtlen elust taimena. Lihtsa taimena, kes seisab püsti kuid kaotab pidevalt lehti ja ta teab et ei vaja neid. Neil ei ole neist niikuinii kasu ja nad loobuvad neist. See on miski millest peaksime ka õppima. Muutused ei ole alati halvad, on raskeid muutusi, kuid on ka muutusi mis on vajalikud. Et alustada uuesti. Niiet ärge hädaldage vaid tehke muutusi. Ärge kartke muutusi. Vōtke vastu kōik uus, mis tundub pōnev. Lahkuge mugavusest ja astuge julgeid samme edasi. Minge sinna kus tunnete, et peaksite olema ja ärge laske endale luua piire. Väljuge kōigist keeldudest, mis hoiavad tagasi. Elad vaid korra ja sellepärast tee end ōnnelikuks ja leia paik kus olla ōnnelik. 
Peagi teen seda minagi....peagi.