Sügis on alati olnud minu lemmik suve kõrval. Rahulik, kuid samas täis vaikset saginat.

Sügis, oma värvikirevate lehtedega suudab mu tuju tõsta ka kõige hallimal päeval.

Need salapärased ööd, mis on küll täis jahedust kuid ka põnevust.

Sügis, mis lõhnab omamoodi eriliselt.

Sügis, mis muudab mind alati kuidagi emotsionaalseks.

Tahaksin, et keegi tunneks mu emotsioone. Tunneks neid sama elavalt nagu mina. Et ta näeks mu sisse ja saaks aru igast mu tundest. Mõistaks milleks iga  liigutus ja sõna.

Tahakin, et ta oskaks leida minus eksisteerivale seletust. Aitaks mul vahel mõistagi ennast ja oleks kui kasutusjuhend, mis väikse rikke puhul mind vaid mõne liigutusega taas jalule aitaks.

Vahel tunnen, et just sügisel on see oskus mind mõista ja anda mulle vastuseid küsimustele, mida olen mõelnud terve aasta.

See on aastaaeg, kus nii mõnigi küsimus leiab vastuse.